Eesti uurimisrühm

Ülo Valk õppis Tartu ülikoolis folkloristikat 1980–1986 ja kaitses samas 1994. aastal doktoriväitekirja uurimisteemal, mis käsitles eesti rahvausundi kuradikujutelma. Tema teadustööde keskmes on olnud rahvajutud ja rahvausund ühiskondlikus kontekstis, mida ta on uurinud Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude jt allikate põhjal. Välitööd on viinud teda lisaks Eestile ka Kirde-India osariikidesse. Ta on avaldanud artikleid kohapärimusest, selle suhetest keskkonna ja üleloomuliku maailmaga. Vt näit. kogumik “Storied and Supernatural Places: Studies in Spatial and Social Dimensions of Folklore and Sagas” (Studia Fennica Folkloristica 23; Helsinki, 2018), https://library.oapen.org/handle/20.500.12657/29738.

Elo-Hanna Seljamaa uurimishuvide hulka kuuluvad rahvuslus, etnilisus ja kultuuriline mitmekesisus Eestis ja laiemalt Euroopas. Lisaks välitöödele teeb ta koostööd kunstnikega ning tunneb huvi loovuurimuse võimaluste vastu. Ta on rahvusvahelise magistrikava “Folkloristika ja pärandrakendused” programmijuht ning toimetab koos prof. Simon Bronneriga raamatusarja “Studies in Folklore and Ethnology: Traditions, Practices, and Identities” (Lexington Books, Rowman & Littlefield).

Tiina peamisteks uurimisteemadeks on olnud tänapäeva palverännak ja usundiline pärimus Camino de Santiagol. 2014. aastal kaitstud väitekirjas „Palverändurite usundilised arusaamad Santiago de Compostela ja Glastonbury palverännakust: välitööpõhiseid käsitlusi“ vaadeldakse palverändu kui jutustatud teekonda, kus juhtuvad imed ja toimuvad kohtumised üleloomulike olenditega. 2014–2017 oli ta järeldoktorantuuris Yorki Ülikoolis seoses projektiga Pilgrimage and England’s Cathedrals, Past and Present (https://www.pilgrimageandcathedrals.ac.uk/). Praegu uurib Tiina Camino de Santiago representatsiooni Eestis ja selle palverännutee mõju Eesti palverännumaastiku kujunemisel. Tiina on avaldanud kaks raamatut, mis räägivad ta välitöödest ja rännakutest Hispaanias: „Peregrina päevik” (2006) ja „Kas jääte ööseks? Hospitalera päevik” (2009).

Kristel Kivari uurimisteemad seonduvad kaasaegse energiatõlgendustega. Looduse erilist tervendavat väge selgitatakse tihti eriliste energiasammastega, väekohtadega, positiivsete ja negatiivsete puudega. Inimesed paigutavad oma eluasemeid ja aedu vastavalt maakiirgustele, otsivad looduses aktiivseid kohti, kus on võimalik kogeda senitundmatut. Neid põhimõtteid ja tegevusi hoiab koos veendumus, et looduses eksisteerib mingi senitundmatu jõud, mis mõjutab heaolu ja pühadustunnet. Ühtlasi selgitatakse selle kiirguse kaudu paljusid üleloomulikke nähtusi nii minevikus kui tänapäeval, sageli on otsustesse haaratud inimkeha erinevad tundmused ning tervis. Tema doktoritöö „Nõiavits loomuliku ja üleloomuliku vahel: veesooned ja maakiirgus folkloristika uurimisainena“ vaatleb veesoonte otsimise praktikat minevikus, rahvateaduslikke teooriaid ja nende erinevaid tõlgendusi.

Atko Remmeli uurimisvaldkondadeks on Nõukogude religioonivastane poliitika ja ateistlik propaganda, sekulariseerumine ja religiooni muutumine, mittereligioossuse tänapäevased ja ajaloolised vormid, rahvusluse ja religiooni seosed. Ta on teinud välitöid mittereligioossete eestlaste seas ning uurinud ka eestlaste suhet ümbritseva loodusega. Ta on üks artiklikogumiku Freethought and Atheism in Central and Eastern Europe. The Development of Secularity and Non-Religion (Routledge, 2020) 2 koostajatest. Selle projekti raames huvitab teda eelkõige palverännu kui religiooni piirialadel toimuva praktika roll inimeste elus.

Tiiu Jaago õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes folkloristika erialale. Tema esimesed teadustööd 1980. aastatel puudutasid regilaulu kujundkeelt, mis oli ka tema väitekirja teemaks. Hilisemates regilaulu-uurimustes on kujundkeele kõrval huvi pakkunud laulude ja lauljate vaatlus sotsiaal-ajaloolises kontekstis. 1990. aastatel lisandus tema uurimishuvide hulka rahvapärane ajalookäsitlus, millest ta kujundas pärimusliku ajaloo uurimissuuna. See on folkloristlikul tekstiuurimisel põhinev minevikupiltide vaatlus, milles rakendatakse interdistsiplinaarset käsitlusviisi. Rahvusvaheliselt haakub see suulise ajaloo (oral history) uurimisviisiga ja on lähedane eluloo-uurimissuundadele. Pärimusliku ajaloo uurimissuuna algusotsinguid esindab Tiiu Jaago koostatud artiklite kogumik „Pärimuslik ajalugu“ (2001), viimaseid arenguid ajakirja Mäetagused erinumbrid: nr 56 Pärimuslik ajalugu (2014), nr 65 Piirid ja interdistsiplinaarsus (2016) ja nr 71 Elulugu ja rahvaluule (2018). Praegused uurimishuvid seonduvad uurimismeetodite kombineerimise ja folkloristliku mõtte kujunemise küsimustega.

Ergo-Hart Västriku peamiseks uurimisalaks on olnud eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste usund ja mütoloogia. Ta on käsitlenud vadjalaste ja isurite usundi representeerimise ajalugu keskajast kuni 20. sajandini ning analüüsinud vadja rahvausundi üksikteemasid (külakabelid, külapühad, veekogudega seotud pärimus). Västrik on uurinud ingerisoome ekstaatilisi usuliikumisi, vadja etnilise identiteedi taaselustamist tänapäeval ja selle institutsionaliseerumist. Veel on ta jälginud maausuliste meediakuvandit ja selles avalduvat rahvuslikku diskursust. Tartu Ülikoolis loeb ta ainekursusi Folkloristika alused, Müüt ja mütoloogia, Arhiivid folkloristikas ja Folkloristika seminar.

Alevtina Solovyeva on Aasia uuringute ja folkloristika teadur. Tema uurimisvaldkonnad katavad maastikumütoloogiat, üleloomulikke uskumusi, rahvausundeid ning mongolite ja teiste rahvagruppide vahelisi suhteid Mongoolias, Venemaal ja Hiinas.

Ta on kaitsnud väitekirja Venemaa Teaduste Akadeemia Maailmakirjanduse Instituudis aasia kirjanduse erialal ning folkloristika erialal Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas.

Ta on end täiendanud orientalistika, ajaloolise antropoloogia ja folkloristika vallas Venemaa Riiklikus Humanitaarülikoolis, Mongoolia Rahvusülikoolis, Bonni Ülikoolis, Tartu Ülikoolis ja Berni Ülikoolis. Alates 2006. aastast on ta teinud välitöid Mongoolias ja Hiinas, keskendudes mütoloogiale, rituaalidele ning maa- ja linnatraditsioonidele.